Võistlus oli eriline mitme aspekti poolest. Esiteks toimus võistlus virtuaalselt, mis tähendab, et kõik võistkonnad lasid neljas erinevas asukohas. Märklehed olid tavapärase (kolm ringi vertikaalselt) asemel asetatud kolmnurkselt ning ühele sihtmärgile oli lisatud 12-punkti ring (15 mm läbimõõduga). Kui sportlane soovis 12-punkti ringi lasta, pidi ta selleks ka märku andma. Kolmandaks oli finaalvõistluse laskmisformaat veidi teistsugune.

Nimelt lasti kõigepealt individuaalduelle vastasvõistkonna laskjatega ning duelli võitja teenis võistkonnale ühe lisapunkti. Viigi korral teenisid mõlemad sportlased ühe lisapunkti ning kaotuse puhul saadi null punkti. Pärast individuaalduelle lasti võistkondlik matš, kus iga laskja sai roteeruvalt lasta ringis ühe noole.

Esimeses poolfinaalis sai Eesti võistkond vastaseks Prantsusmaa laskjatest (Lola Grandjean, Nicolas Girard, Adrien Gontier) koosneva võistkonna nimega Arc Systeme. Laskjate järjekord oli võistluse alguseni saladuseks. Esimeses individuaalduellis läksid vastamisi Lisell Jäätma ja Lola Grandjean, mille eestlanna võitis seisuga 114:109.

Teises individuaalduellis läksid vastamisi Meeri-Marita Paas ning Adrien Gontier, mille võitis Paas seisuga 116:109. Viimases individuaalduellis läksid vastamisi Robin Jäätma ja Nicolas Girard, kelle vastu võitis Jäätma viimasel Nimes’i turniiril pronksmedali. Seekordne duell lõppes 126:126 viigiga, tänu millele said mõlemad võistkonnad ühe lisapunkti.

Enne võistkondliku matši oli Eesti võistkonnal 2:1 eduseis. Võistkondlik poolfinaal osutus tasavägiseks, kuid paraku pidi Eesti võistkond tunnistama prantslaste paremust seisuga 127:125. Eesti võistkond võttis võistluse kokku järgnevalt: “simest korda elus oli väga põnev lasta sellist formaati. Lõpuni ei teadnud, kes võidab ja kogu aeg pidi mõtlema strateegiat. Valus oli kaotada ainult kahe punktiga, aga see teeb meid aina tugevamaks.”

Finaalis läksid vastamisi võistkond Easton (Kris Schaff, Reo Wilde, Linda Ochoa-Anderson) USA-st ning Arc Systeme, kus võitjaks krooniti viimane.